«
»

Esivere - Kurevere loopealne

ESIVERE - KUREVERE LOOPEALNE
Esivere ja Tooma tuulikute juurde ei ole raske sõita – need paistavad kaugele. Tegemist on Hanila valda püstitatud tuuleparkidega. Tegelikult on isegi raske ütelda, kui palju Rõuste ümbruses tuulikuid on või kui suur on nende koguvõimsus, sest arendustegevus toimub pidevalt. Siiski on liitumisvõimsuste järgi arvutatud valda püstitatavate tuulikute arvu ülempiir 35. Kõikide piirkonna tuulikute koguvõimsus on juba praegu kindlalt üle poolesaja megavati.
Vaatamata sellele, et aegade jooksul on püstitatud tuulikute kaugus elumajadest olnud erinev (keskkonnanõuded pole veel üheselt välja töötatud), on häiriv mõju siiski üllatavalt väike. Paraku on häirimine subjektiivne, mitte konkreetsetel mõõdetud detsibellidel põhinev. Inimeste tolerants erinevate rajatiste suhtes on väga erinev. Tegelikult võib tuuliku jalamil vaikset tuhinat kuulates ainult imestada, et nii suur agregaat siiski nii tasast häält teeb. Aastakümnete tagused mudelid (mida Eestis õnneks pole kunagi jõutud kasutada) undasid ja lagisesid tormiste ilmadega pea kõrvulukustavalt.
Seni pole ei Virtsus ega Rõuste kandis erilisi probleeme lindude ega nahkhiirtega märgata olnud. Tuulikud jäävad parasjagu kõrvale peamistest veelindude liikumisteedest, ja loodetavasti nii ka jääb.
Tuulepargid asuvad Kaseküla-Esivere loopealsel, mille metsalagendikel on siinse kandi loopealsete kõige liigirikkamad etalonalad. Lage osa on kunstlikult nõnda hoitud – omal ajal asus siin sõjaväe tagavaralennuväli. Õnneks ei juhtu loopealsega midagi hullu, kui aeg-ajalt buldooser seda pealtpoolt koorib – õige alvari mullakiht ongi ju imeõhuke ning ka pärast koorimist on taimekooslused end pinnases oleva seemnepanga ja risoomide varal kiiresti taastanud. Praegu seevastu kipuvad noored männid jälle võimust võtma. Ilmselt ei päästaks metsastumisest ka lambakasvatus, pealegi poleks see vähese püsiasustuse ja logistiliste probleemide tõttu siinsel ääremaal kuigi atraktiivne valdkond. Seega võib oletada, et kui liigirikkust soovitakse säilitada, tuleks seda teha riigi rahakoti toel kunstlikult. Vanaaegsel viisil mõteldes on muidugi kahju, kui nii palju väärtuslikku lambaheina lihtsalt kaotsi lastakse minna.

Fotod: Arno Peksar