«
»

Kevadsuvine taimetuur

Aeg: aprilli lõpust kuni juuni keskpaigani.

LAELATU
Kui minna Virtsust Puhtusse, jääb risti ette kitsas tee - endine kitsarööpmelise raudtee tamm. Seda teed mööda pääseb Laelatu puisniidule, mis on tänapäeval mõnekümne hektari suurune taastatud poollooduslik “muuseum”. Puisniidul on varjul palju haruldasi taimeliike (sealhulgas üle 20 käpalise ehk orhidee) ning rekordiline liigiline mitmekesisus. Siit võib leida kohti, kus ühel ruutmeetril kasvab kuni 76 soontaimeliiki, mis on Euroopa üks kõrgemaid näitajaid. Ühtekokku on Laelatult koos ümbritsevate rannikute ja metsadega leitud umbes neli ja poolsada taimeliiki.
Põnevamad orhideeliigid on kindlasti kaunis kuldking ja valge tolmpea, mis on suhteliselt varased õitsejad. Nende aeg on mai lõpul ja juuni algul. Kahkjaspunaste sõrmkäppade hulgast võib leida täpilist sõrmkäppa, mis kohati annab esimestega ka vahepealsete tunnustega hübriide. Tähelepanelikud vaatlejad leiavad üles ka väikesekasvulise kärbesõie. Hilisemate õitsejate hulgas on kolm liiki neiuvaipu ja harilik käoraamat.
Peale orhideede on Laelatul ohtralt värvi-paskheina, niidu-asparhernest, haisvat jooksjarohtu, kõrget kannikest ja teisi põnevaid taimi. Puisniidu soostunud osas kasvab raudtarn ja harilik võipätakas. Niiskemad niidud on kevadeti täis pääsusilma, paiguti on varasuvel massiliselt piibelehte ja kullerkuppu. Mõnel lagendikul kasvab ohtralt ümaralehist uibulehte. Tervele puisniidule annab tooni erkudes värvides harilik härghein. Ainult et külastaja peaks ikka teeradadel püsima – metsaaluses on rohkesti seirealasid, mida pole soovitav enne niitmist tallata.
Laelatust veidi kaugemal, raudteetammi äärsetel karjamaadel kasvab paiguti massiliselt suur soomukas – lihakas parasiittaim, mis elab koos jumikatega.
Laelatu puisniidule teeb ringi peale umbes tunniga. Kui aga on soov huvitavamaid taimi üles leida, tammil linde vaadelda või pikemalt pildistama jääda, siis kulub 2-3 tundi.
Kindlasti tasub tulla aprilli lõpust kuni juuni lõpuni. Sel ajavahemikul areneb ja muutub kõik kiiresti. Linnud tulevad ja lähevad. Õitsevaid taimeliike tuleb aina juurde.
Virtsu asulani on 2,5 km (sadamani otseteed pidi 3,5). Puhtusse sõiduks kulub 15 min (4 km).
Teisele poole minnes saab algul Rame risti, sealt Pivarootsi (kokku 6-7 km) või Nehatusse (umbes 10 km).
Virtsus on kauplus, mitu söögikohta („Säherdune“ ja sadamakohvik) ja 2 bensiinijaama.
On ka muuseumid ja sadamad.
 
Laelatu puisniit varakevadel. P. Vissak  Loodusfotograafid. P.Vissak Laelatu bioloogiajaam endine P.VIissak
     
Laelatu puisniit talv P.Vissak Laelatu puisniit kevadel. P. Vissak Laelatu puisniit talv P.Vissak


PUHTU
Puhtu poolsaar asub Virtsust 4 km lõuna pool Rame lahe suudmes. Poolsaare põhjaosas asuva väravani saab autoga, edasi tuleb matkata jala. Endises pargis on lubatud liikuda mööda teid ja radu, samuti käia mererannas.
Kevade keskpaiku hakkavad poolvarjulise metsa all õitsema kümned ja kümned jumalakäpad. Rannaniidul võib kogenud vaatleja ära tunda mitmeid käpalisi (hall käpp, kahkjaspunane käpp, täpiline käpp) ning emaputke.
Alustaimestikus võib näha tavapäraste salumetsaliikide kõrval ka sissetoodud taimi, nagu kirju liilia, roomav akakapsas, kõrge maasikas, salu-piiphein jmt. Iseäranis sage on siin karulauk, mille õitsemine annab varasuvisele metsale iseloomuliku väljanägemise ja lõhna. Rannaäärsetel kõrgematel aladel võib leida odalehist tihasheina, sinerõigast, mets-seahernest, merikapsast ja meri-liivsinepit. Metsaservadel kasvab mujal vähelevinud lood-angervars.
Loomadest võib Puhtus kohata metssiga, metskitse, aeg-ajalt põtra, harva ka ilvest. Metsalindude elu teeb raskeks arvukamaks muutunud metsnugis. Vee ääres võib kohata minki. Puuõõnsused ja vanad keldrid on sobilikud mitmetele nahkhiireliikidele, keda võib hilja õhtuti näha metsateedel lendlemas.
Korraliku ringi teeb poolsaarele peale umbes 2 tunniga. Kes tahab näha „Puhtu tamme“, Schilleri monumenti, teisi säilinud monumente ja Uexkülli maja (bioloogiajaam), saab kiire käigu korral hädapärast hakkama 1 tunniga, aga siis jäävad nägemata „Puhtu mänd“ ja mitmed loodusobjektid.
Põhjalikum jakutuskäik, mis hõlmab ka „Puhtu teise tamme“, perekonnakalmistu ja rannikualad, võib kesta 3-4 tundi.
Puhtusse tasub tulla igal ajal. Kevadine tärkamise ja õitsemise aeg langeb üldjoontes kokku arktiliste veelindude massrändega, mistõttu on maikuu keskmine dekaad kõige informatiivsem periood.
Virtsu kaubanduspiirkond asub umbes 4 km kaugusel. Laelatu puisniidule on 3,5 km. Otse üle mere ida pool paistab Pivarootsi tuulik, aga teed mööda tuleb sinna sõita ligi 9 km
Virtsus on „Konsumi“ kauplus, mitmed söögikohad, 2 bensiinijaama. Lähim ööbimisvõimalus on Pivarootsi tuulikus. Aeg-ajalt on ka Puhtu bioloogiajaam pakkunud koha ette broneerinud juhukülalistele ööbimisvõimalust.

     
     
     
     
      

SALEVERE
Salevere Salumägi (40 ha) on mandrijää ja Läänemere kujundatud pinnavorm. Kõrgendiku merepoolse serva moodustab järsk paesein, mis koosneb biohermsest lubjakivist. Bioherm on lubjakivi tüüp, mis on moodustunud omaaegsete korallrahude kivistunud jäänustest. Korallid kasvasid siinsetel aladel siluriaegses soojas meres rohkem kui 400 miljonit aastat tagasi. Bioherme on kerge ära tunda – erinevalt tavalisest paekivist pole bioherm kihiline, vaid tema pealispind on konarlik ja urbne. 
Salevere Salumäge katab omanäoline tamme-pärna-sarapuu loomets. Varasematel aegadel on pangapealne ala olnud hõredam ning seda on kasutatud puisniiduilmelise karjamaana. Salevere Salumäe jalamil kasvab liigirohke salumets. Salumetsaks nimetatakse viljakal ja niiskel pinnasel kasvavat metsa, kus valitsevad laialehised puud, nagu saar, pärn, jalakas ja vaher. Mitmed rohurinde taimed, nagu lõokannus, kopsurohi, mitmeõieline kuutõverohi, maikelluke, ussilakk, püsikseljarohi, salu-tähthein, mets-nõianõges, lõhnav madar, koldnõges, imekannike, siumari ning paljud teised on iseloomulikud üksnes salumetsadele. Huvitav taim on panga all paiguti massiliselt kasvav parasiitne käopäkk, keda võib näha üksnes kevadel õitsemise ajal.

Ülal panga peal on loopealne koos tüüpiliste kuiva kasvukoha taimedega, nagu kassikäpp, metsülane, muulukas, koldrohi, kevadine kurelääts, hall käpp, lubikas, kuldkann, hobumadar jt. Kellel õnne, see leiab raja äärest ka kauni kuldkinga üles.
 
     
     

Lähimad vaatamisväärsused on umbes 7 km kaugusel asuvad Teorehe järv ja Saastna tee ääres Paga rand, kus on Matsalu rahvuspargi kaitsekorraldusega seatud liikumispiirang lindude rände ja pesitsemise ajaks.
Lähim ööbimisvõimalus on Algallika puhkemaja, mis jääb 8 km kaugusele Rannakülla.
Lähim söögikoht on Aaviku talu umbes 0,7 km kaugusel, aga seal tuleb perenaisega toitlustamine eelnevalt kokku leppida.



TUHU

Oidrema-Tuhu soostik on Lääne-Eesti üks suurimaid soostike, paiknedes vaid 10 km kugusel merest on ta oma arengulooliselt noor. Idapoolset osa nimetatakse Tuhu madalsooks, läänepoolset Tuudi rabaks. Sõjajärgselt püüti küll sood kuivendada, kuid õnneks jäi siiski suurem osa inimtegevusest puutumatuks.
Tuhu sood läbiva maantee äärde on rajatud lühike laudtee, mis läbib soo arengu erinevaid etappe. Rada algab ja lõppeb maanteel, seega tuleb raja alguspunkti tagasi saamiseks mööda väikest maanteed tagasi kõndida. Laudtee on kaarekujuline ning 1,1 km pikk. Väike kõrvalharu lõppeb pinkidega varustatud puhkekohaga. Rada on varustatud infotahvlitega (1 suur stend maantee ääres ja 3 väiksemat rajal).
Siinsed kõrgsood on suhteliselt ühetaolised - raba pind on tasane, laukad ja rabapeenrad pole veel välja kujunenud.
Enamalt jaolt on Lääne-Eesti sood tekkinud rannikulaguunide või järvikute kinnikasvamisel. Soo areng kulgeb läbi mitme staadiumi. Esmalt tekib madala rohustuga ja puudeta madalsoo ning siirdesoo on üleminekuetapiks kõrgsoole. Turbasamblad võtavad tarnade üle võimust ja hakkavad kasvatama turbakihti. Kuigi turbasamblad kasvavad aeglaselt, vaid paar millimeetrit aastas, pakseneb turbakiht tuhande aastaga vähemalt meetri võrra ja soo keskosa kerkib seejärel kõrgemaks.
Madalsoo on tasane ja mätasteta, suhteliselt liigirikas rohusoo. Rohurindes valdavad tarnad, turbasamblad puuduvad. Puudest esineb vaid üksikuid sookaski. Madalsoo ujutatakse kevadeti ja sügiseti rabast valguva veega üle.
Siirdesoo on üleminekustaadium madalsoolt kõrgsoole. Koos teiste sammaldega esineb siin ka turbasamblaid. Kohati mätlik. Siirdesoode puud - männid ja sookased - on sirgetüvelised. Lääne-Eesti siirdesoodele on iseloomulik porsa esinemine.
Kõrgsoo ehk raba on soostiku kõige vanem ja kõrgem osa (4000 - 5000 aastat vana). Kõikjal on turbasamblamättad. Puhmarinne on hästi arenenud (kanarbik, sookail). Männid on madalakasvulised ja kõvera tüvega.
Soode elustik on suhteliselt vaene, sest toitainetevaesel pinnasel saab areneda vaid kidur taimestik.
Huvitavamatest liikidest kasvab Tuhu soos vesihernes, ubaleht, vaevakask ja madal kask, lisaks tupp-villpeale kohati ka looduskaitsealune sale villpea. Siirdesoo osas on kohati massiliselt porssa. Porss on paju meenutav aromaatse lõhnaga taim. Lehti on kasutatud õlle ja likööri maitsestamiseks. Porsa juured kasvavad sümbioosis kiirikseentega, mis võimaldavad tal turbast paremini lämmastikuühendeid omandada. Eestist lõunapoolsematel aladel muutub porss haruldaseks. III kaitsekategooria liik. Kõige iseloomulikumateks rabataimedeks on turbasamblad, sookail, kanarbik ja huulheinad. Käpalistest võib soos leida soohiilakat, kahkjaspunast sõrmkäppa, soo-neiuvaipa ja sookäppa.

Lähimad vaatamisväärsused on Pärnumaal – Nedremaa puisniit ja Varbla ümbrus. Hanila piirkonnas Salevere, Puhtu ja Laelatu. Kõigisse kohtadesse jääb umbes 40-50 minutit sõitu.
Lähim majutus on Pivarootsi tuuliku puhkeküla (40 min.), lähim söögikoht on Lihulas (40 min.).


     
     
     
     
     


PORSIKU KADAKAD


Porsiku talu karjamaal kasvab dekoratiivne puukujuliste kadakate grupp. Puude keskmine kõrgus on 8 m ja ümbermõõt 0,7 m. Võrad on enamasti püramiidsed. Kadakad on objektina kaitse all juba 1984. aastast, kuid 2007. aastal loodi Porsiku hoiuala, mis asub kahe lahustükina Nehatu, Pivarootsi ja Rame küla maadel.  Hoiuala asutati kadastike, lubjarikka pinnasega kuivade niitude, loodude, liigirikaste madalsoode, puisniitude, lääne-mõõkrohuga lubjarikaste madalsoode, liigirikaste madalsoode ja puiskarjamaade kui elupaikade kaitseks.
Kadakad asuvad sadakond meetrit Rame-Nehatu teest põhja pool, Porsiku talu maadel.


Lähimad vaatamisväärsused on Laelatu puisniit ja Pivarootsi poolsaar, mis jäävad kumbki umbes 10 minuti kaugusele.
Lähim majutus on Pivarootsi tuuliku puhkekülas, 5 minutit sõita.
Lähim toitlustamine on Virtsu alevikus, kohvikus Säherdune või sadamakohvikus. Virtsu sadam jääb Porsiku talust 7 km kaugusele, kitsast külateed mööda 15 min. sõita.


NEHATU – KANGRUAADU
Nehatu soo kujutab endast praeguste ja endiste merelahtede ja roostike kompleksi, mida ümbritsevad soostunud metsad ning metsaheinamaad. Nehatu kaitseala loodi vee- ja rannikulinnustiku ning sookomplekside kaitseks.
Nehatu soo on kujunenud endise merelahe kinnikasvamise tagajärjel viimase 4500 aasta jooksul. Seal leidub väikseid reliktseid madalaveelisi jäänukjärvi. Nehatu soos esinevad ühed suuremad atlantilise kliimaperioodi relikti - lääne-mõõkrohu kogumikud Eestis. Kaitseala on ühtlasi tähtis lindude rändepeatuspaik.
Kaitstavad loomaliigid: merikotkas, roo-loorkull, tildrid, rändel sookured.
Kaitstav taimeliik: lääne-mõõkrohi.
Nehatu soos võib leida mitmeid jäänukjärvi: Kangruaadu järv, 5 Nehatu soo laugast, Lammastejärv. Kaitsealal asuvad ka Kiissa järv, Kiissa laht, Käomardi laht, Teotalli laht ja Kahvatu laht.
Avalik ja viidastatud ligipääs jäänukjärvedele puudub. Sinnasaamiseks tuleb läbida eramaid. Möödaminnes saab soost põgusa ülevaate Hõbesalu – Pivarootsi teelõigul, Kiissa lahest põhja pool, kus teetamm läbib soo lõunapoolset soppi.

Lähimad vaatamisväärsused on Laelatu puisniit ja Pivarootsi poolsaar, mis jäävad kumbki umbes 15-25 min. kaugusele.
Lähim majutus on Pivarootsi tuuliku puhkekülas, 15 minutit sõita.
Lähim toitlustamine on Virtsu alevikus, kohvikus Säherdune või sadamakohvikus. Virtsu sadam jääb Nehatust 12 km kaugusele, kitsast külateed mööda 25 minutit sõita.



 PIVAROOTSI POOLSAAR
Pivarootsi poolsaar on pikk kitsas kadakane ja loometsane poolsaar Rame ja Pivarootsi lahtede vahel. Viimase poole sajandi jooksul on siin karjatatud peamiselt hobuseid, vähem ka lambaid ja veiseid. Samuti on aastakümneid arendatud pooleldi illegaalset puhkemajandust. Praeguseks on rajatiste ja hoonete juriidilised aspektid suuremas osas lahendatud, osa nõuetele mittevastavaid putkasid on ka likvideeritud. Poolsaart katab suures osas madal hõre loomets, kus puurinde peamised liigid on kask, pärn ja vähem tamm, vaher, saar ja pihlakas. Põõsarinne on üsna liigirikas. Siin kasvab hulgaliselt kadakat ja kukerpuud, vähem kuslapuud, türnpuud, kontpuud ja sarapuud. Lagendikud varieeruvad kuivast loopealsest kuni parasniiske aruniiduni. Sagedased liigid on koldrohi, mägiristik, keskmine teeleht, lubikas, nõiahammas, muulukas. Kevadel varem õitseb
kevadine kurelääts ehk kevad-seahernes, kassikäpp, metsülane ehk anemoon, hall käpp. Hiljem õitsevad vööthuul-sõrmkäpp, suur käopõll, paiguti ka kahelehine käokeel ja kärbesõis. Ranna ääres võib suvel õitsemas leida rannikat, rand-õisluhta, harilikku ja linalehist maasappi, aas-kurereha, hiljem ka randastrit ja suurt robirohtu. Tavalised on randristik, pajuvaak ja soolikarohi.
Poolsaare rand ja põõsastikud on soodsad paigad ka kevadiseks ja suviseks linnuvaatluseks.


Fotode autor: Arno Peksar
     

Lähimad vaatamisväärsused on Nehatu soo, Laelatu puisniit ja Puhtulaid. Nehatusse jääb siit umbes 5 km. Puhtu on küll otse teisel pool merd, aga maad mööda ringi sõites kulub ligi 20 minutit. Poole tee peale jääb Laelatu puisniit.
Lähim ööbimisvõimalus on kohe vahetus naabruses asuv Pivarootsi tuuliku puhkeküla.
Lähim toitlustamiskoht on Virtsus kohvikus Säherdune või sadamakohvikus, kuhu on ligi 12 km ja 25 minutit sõitu.


Uisu pank 
on ulatuslik astangurand, astangu kõrgusega 1,7-3,4 m. Astangul paljanduvad Jaani lademe alumise poole, Mustjala kihistiku karbonaatsed domeriidid. Aluspõhjaliste paljandite kõrgus ulatub kuni 2 meetrini. Veepiiril on domeriit kogu alal jälgitav plaatja põrandana. Paljanduvas domeriidis esineb arvukalt kristalse, vähem amorfse püriidi kogumikke (“kassikuld”), samuti mitmesuguseid kivistisi (valdavad käsijalgsed, harvem leidub trilobiite, gastropoode, peajalgseid). Pangal on hästi jälgitav mere tänapäevane geoloogiline tegevus. Kuna paljanduv domeriit on pehme kivim, allub ta kergelt mere murrutavale tegevusele. Panga lõunaosas moodustunud neemikud kahjustusid tugevalt 2005 aasta jaanuaritormis. Rahnude vööndid on kaitsnud nende taga asuvaid rannaastangu osi mere murrutava tegevuse eest. Põhjapoolse neemiku muutumine saarpangaks on ilmselt lähemate aastate küsimus - seda "mandriga" ühendava maasääre laius on kohati kahenenud ühe meetrini.
Uisu pangast põhja ja lõuna suunas eemaldub aluspõhjaline astang rannast ning on mattunud. Ainult üksikutes kohtades (kuivenduskraavide suudmeis, jalgraja ääres) võib leida väikesi aluspõhjalisi domeriidi paljandeid.
Tänapäevasest rannaastangust ligikaudu 0,6-0,7 km sisemaa poole paikneb vana põhja-lõuna suunaline mattunud rannaastang suhtelise kõrgusega kuni 5-6 m. Astangu perve moodustavad tugevalt savikad praktiliselt faunata dolomiidid.
Astangutevaheline ala on suhteliselt tasane, kohati soostunud. Alumisel astangul paljanduv domeriit on kaetud samast kivimist lainetuse mõjul tekkinud väga ebaühtlase terajämedusega veeristikuga (liiv, kruus), mille paksus ulatub kuni 0,5-1 m. Selles esineb arvukalt kulutatud Jaani lademe faunat (valdavalt käsijalgseid).

Fotod: Arno Peksar

     
     


ESIVERE - KUREVERE LOOPEALNE
Esivere ja Tooma tuulikute juurde ei ole raske sõita – need paistavad kaugele. Tegemist on Hanila valda püstitatud tuuleparkidega. Tegelikult on isegi raske ütelda, kui palju Rõuste ümbruses tuulikuid on või kui suur on nende koguvõimsus, sest arendustegevus toimub pidevalt. Siiski on liitumisvõimsuste järgi arvutatud valda püstitatavate tuulikute arvu ülempiir 35. Kõikide piirkonna tuulikute koguvõimsus on juba praegu kindlalt üle poolesaja megavati.
Vaatamata sellele, et aegade jooksul on püstitatud tuulikute kaugus elumajadest olnud erinev (keskkonnanõuded pole veel üheselt välja töötatud), on häiriv mõju siiski üllatavalt väike. Paraku on häirimine subjektiivne, mitte konkreetsetel mõõdetud detsibellidel põhinev. Inimeste tolerants erinevate rajatiste suhtes on väga erinev. Tegelikult võib tuuliku jalamil vaikset tuhinat kuulates ainult imestada, et nii suur agregaat siiski nii tasast häält teeb. Aastakümnete tagused mudelid (mida Eestis õnneks pole kunagi jõutud kasutada) undasid ja lagisesid tormiste ilmadega pea kõrvulukustavalt.
Seni pole ei Virtsus ega Rõuste kandis erilisi probleeme lindude ega nahkhiirtega märgata olnud. Tuulikud jäävad parasjagu kõrvale peamistest veelindude liikumisteedest, ja loodetavasti nii ka jääb.
Tuulepargid asuvad Kaseküla-Esivere loopealsel, mille metsalagendikel on siinse kandi loopealsete kõige liigirikkamad etalonalad. Lage osa on kunstlikult nõnda hoitud – omal ajal asus siin sõjaväe tagavaralennuväli. Õnneks ei juhtu loopealsega midagi hullu, kui aeg-ajalt buldooser seda pealtpoolt koorib – õige alvari mullakiht ongi ju imeõhuke ning ka pärast koorimist on taimekooslused end pinnases oleva seemnepanga ja risoomide varal kiiresti taastanud. Praegu seevastu kipuvad noored männid jälle võimust võtma. Ilmselt ei päästaks metsastumisest ka lambakasvatus, pealegi poleks see vähese püsiasustuse ja logistiliste probleemide tõttu siinsel ääremaal kuigi atraktiivne valdkond. Seega võib oletada, et kui liigirikkust soovitakse säilitada, tuleks seda teha riigi rahakoti toel kunstlikult. Vanaaegsel viisil mõteldes on muidugi kahju, kui nii palju väärtuslikku lambaheina lihtsalt kaotsi lastakse minna.

 
Fotod: Arno Peksar
     
 


SUITSU TORN JA METS
Kirikuküla ehk Suitsu küla jääb Hanila piirkonna objektidest kaugemale (Risti-Virtsu maanteelt Penijõe-Kloostri ristilt umbes 5 km), seega tasuks sinna minna juhul, kui külastatakse Penijõe külastuskeskust.
Suitsu külas näeb Viita ja Allika puisniitu, mis mõlemad on väga liigirikkad (kuni 56 liiki ruutmeetril), samuti Viita loopealset. Allika puisniit jääb Suitsu tee pealt, endise karjalauda juurest umbes 1 km läände, Viita talu loopealne ja heinaaed on tee kõrval ja seal on ka infostendiga parkla. Küla all roostiku pool on Saare soon ja Saare mägi, mille ümbrus on äärmiselt rikkaliku kahepaiksete faunaga ning mis on ka kõrede taasasustamise projektala. Rohustut aitavad madalana hoida lihaveised, teiste hulgas ka atraktiivsed šoti mägiveised. Kirikukülas on mitmeid arhitektuurimälestisi (rehielamute kompleksid). Suitsu jõe ääres on ridamisi vanad rookatustega paadi- ja võrguonnid, millest osa on renoveeritud. Suitsu silla juurest saavad alguse paadiekskursioonid Suitsu ja Kasari kanalitele ning jõesuudme ümbruse roostike vahele.
Teisel pool jõge on puisniiduilmeline lamminiit ja lammimets, mille servas tasub külastada 21,5 meetri kõrgust vaatetorni. Parim vaade on alla metsale, kõrval looklevale Suitsu jõele ja eemal laiuvale luhailmelisele rannaniidule ning roostikele.
Lammimets on iseäranis atraktiivne maikuus, kui lisaks muudele õitsevatele taimedele on kohalik „pokumaa“ tulvil suurte õitega lodukannikest.
Muide – siinsamas oli veel 60 aastat tagasi Matsalu lahe rand. Suitsu jõgi suubus umbes 500 meetrit allpool otse lahte, mitte Kasari kanalisse nagu tänapäeval. Suurem osa sellest paarist tuhandest hektarist roostikust ongi kujunenud viimase 60 aasta jooksul.
Suitsu jõge palistasid paarkümmend aastat tagasi kõrgekasvulised haavad ja sanglepad, mis moodustasid ladvast kokku kaardudes paiguti kauni tunneli. Praeguseks on siia kolinud koprad platsi puhtaks langetanud. Paadiga alla sõites näeb kallastel mitmeid kuhilpesi.
Jõe ülemjooksul on kaldad parasjagu nii kõrged, et paljandub pisut pinnast, kus võib pesitsemas leida nii kaldapääsukest kui jäälindu. Ülalpool, Petaaluse külas on muistne ohvriallikas ja Hiielageda ohverdamiskoht. 

 
Fotod: Arno Peksar