«
»

Puhtu


Puhtu park
Virtsu mõisapargist 2 km kaugusel asub Virtsu mõisa endine puhke- ja suvitusala Puhtulaid. 18 sajandi teisel poolele, kui loodi park ja ehitati suvehooned, oli Puhtulaid veel eraldiasuv saar. Ühendustee Virtsuga ehitati 1850-ndatel aastatel.

Puhtulaidu on esimest korda mainitud juba 14. sajandil. Puhtulaiu ümberkujundamist alustas 1780.–1790. aastatel Virtsu mõisa omanik Carl Thure von Helwig. Saarele rajati hollandi stiilis park, mis suuremalt kasutas ära juba olemasoleva puistu – tammed, pärnad, jalakad. Istutati ka hobukastanit, musta paplit ja lehiseid. Ehitati suvemajakesed, mille ümber rajati väikesi iluaedu rooside, ebajasmiinide, taraenelate, kikkapuude ja rododendronitega. Laiule rajati tähekujuline teedevõrk, mis osaliselt on säilinud siiani – sealt ristmikult lähtuvad teed Schilleri monumendi, Puhtu männi ja pika tiigi juurde; ka teised teesuunad on looduses aimatavad.

Alleede ristumiskohtadele paigutati omaniku enda poolt Orgita paest raiutud skulptuurid. Praegu on tuntuim ilmselt pärast autori surma 1813. aastal püstitatud monument Schillerile, kelle perekonnaga von Helwigi tütar läbi käis.
Teede ristumiskohale rajati kolmekorruseline hiina stiilis paviljon. Sealt läände asus söögimaja ja kaev, mis on tänini säilinud, peaaegu rannas aga Schilleri kuju ja Schilleri paviljon. Peale rohkete lehtlate, istepinkide, paadisildade jms. kasutati parki ka hulga Märjamaa Orgita “marmorist” ehk dolomiidist välja tahutud monumentidega.

Tollal oli Puhtulaid veel tõepoolest laid, ühendustee Virtsuga rajati alles 1850-ndatel aastatel. Samal ajal läks Vana- ja Uue-Virtsu ning ühes nendega ka Mõtsu, Paatsalu, Illuste ja Nehatu mõis Otto ja Anna Christina von Roseni tütrele Caroline von Uexküllile. Järgnevate aastate jooksul kerkis Puhtusse uus šveitsi stiilis „Perekonnamaja”, „Schilleri”, „Valgu”, “Aleksandri” ja “Turudi” maja, samuti mitu väiksemat külalishoonet, sissesõidutee ääres valmisid aga 1857. aastal vahimaja ja sõiduhobuste tall.
I maailmasõja ajal hävitasid lahkuvad Vene väed enamuse hoonetest.
1929. aastal ehitas viimane mõisaomanik Jakob von Uexküll “Valgu maja” kohale uue suvila, mis on siiani alles bioloogiajaamana. Samal ajal oli poolsaare valvur ning hooldaja harrastusornitoloog krahv Alexander von Keyserling.

Pargi praegune seisukord on jätkuvalt ürgmetsalaadne, meenutades metsi, mis valitsesid Eesti aladel 4-5 tuhat aastat tagasi. Siin-seal märkab endiste hoonete varemeid. Teadja leiab poolsaare idaosast ka perekonnakalmistu. Peale Schilleri mälestusmärgi on alles veel mõned monumendid bioloogiajaama taga orus.  Metsatee ääres on infotahvlid, giid tuleb eelnevalt tellida. Parki saab külastada aastaringselt, kui lumeolud lubavad, kuid pargis liikumine toimub vastavalt Puhtu-Laelatu looduskaitseala kaitse-eeskirjale.  Tutvumiseks kuluv aeg vähemalt 2 tundi. Kaugus Virtsu kauplusest ja kohvikutest 4 km, Virtsus on ka 2 bensiinijaama ning praamisadam. Lähim majutus Pivarootsis või Voosemetsas.


Laelatu-Puhtu looduskaitseala võime nimetada orhideede e. käpaliste kuningriigiks. Laelatus on esindatud 2/3 Eestis kasvavatest looduslikest orhideedest (vööthuul- ja kuradi sõrmkäpp, harilik käoraamat, valge tolmpea, kaunis kuldking jne.).

Laelatu piirkond oli juba 1803.a. pälvinud botaanikute tähelepanu.
Professor Erik Kumari initsiatiivil rajati 1953.a. ornitoloogiajaam, kus lindude statsionaarsed vaatlused algasid 1957.a.  Registreeritud on 137 liiki, regulaarselt läbirändajatena 76 liiki ja juhukülalisi 16 liiki.