«
»

Virtsu vasallilinnus

Virtsu sõites kutsuvad paremat kätt lehvivad lipud meid Alexela bensiinijaama, mille taga ranna ääres on endise vasallilinnuse varemed. Virtsu vasallilinnus oli üks tugevamaid keskaegseid Eesti läänilinnuseid. Kantsi funktsiooniks oli kontrollida ning turvata mandri ja saare vahelist laevaliiklust.

Keskajal oli Saare-Lääne piiskopkond läänistanud Virtsu ümbruse von Uexkülli aadliperekonnale. Linnus rajati mere sisse ulatuvale pikale ning kitsale neemikule nii, et lained loksusid praktiliselt vastu ta lääne-, põhja- kui ka idamüüri. Tulirelvadele kohandatud kahe diagonaaltorniga kastell rajati ilmselt Konrad Uexkülli poolt umbes 1430. aastal, aga hävis talvel 1533-1534 Saare-Lääne vaenuse käigus.

Saare-Lääne vaenus  oli konflikt Vana-Liivimaal aastatel 1532–1536. Konflikti osapoolteks olid Saare-Lääne piiskop Reinhold von Buxhoeveden ja Riia peapiiskopi koadjuutor Wilhelm von Hohenzollern. Sisuliselt oli tegemist väikesõjaga (Kleinkrieg), mille käigus toimusid peamiselt rüüsteretked. Valmiera maapäeva otsusega aastast 1536 keelati linnuse taastamine.

Kastellitüüpi linnus oli ruudukujuline ning selle kirde- ja edelanurgas asusid kolmekorruselised flankeerivad ümartornid, mille ülaosa oli varustatud rinnatisemüüri ja sakmelise rinnatisega. Ehitus- materjalina oli kasutatud valdavalt dolomiiti, vähem maakivi. Kahekorruselist konvendihoonet ümbritses ühe korruse kõrgune ringmüür. Langesillaga suletav värav asus nii linnuse kui seda ümbritseva väikeste tornidega varustatud lõunamüüris. Kahe värava vahel oli nn. hundiauk.

Kaitsefunktsioonide kõrval olid omanikud pööranud tähelepanu ka ilule, mille kinnitusena on leitud vitraažide ja erivärviliste kahhelkivist ahjupottide jäänuseid. Ka konvendihoone puidust vahelaed ei toetanud mitte tavalistele palkpostidele, vaid dolomiitsammastele. Aknaid ümbritsesid raidraamid.


Piltide autor: Arno Peksar